Eesti ja Venemaa kasiino-kultuur

Venemaal keelati umbes kümme aastat tagasi suur hulk kasiinosid ära. Selle tulemusena hakkasid osad Venemaa kasiinofirmad Eestisse kolima. Kõige suurem tung tekkis Narva järele, sest see on Venemaa piiri ääres ning peaaegu kõik Narva elanikud on venelased. Täpsemalt on see protsent peaaegu 90 ligi. Seega saaksid uusi kasiinosid kasutada nii Narva elanikud kui ka piiri ääres elavad inimesed. Samuti meelitaks see kohale St. Peterburi inimesi, mis sest, et vahemaa nende kahe linna vahel on 150 km. Kasiino turism on täiesti omaette ja arvestatava suurusega turismi liik. Inimesed käivad reisil eesmärgiga oma igapäeva elule vaheldust pakkuda, lõõgastuda ning lõbutseda. Ja ka kasiinod pakuvad seda sama. Istudes mänguautomaadi taha saab hetkeks kõik muu ära unustada. Mänguautomaatide ehk slottide valik kasiinodes on väga mitmekesine ning kõik leiavad endale sobiva. Kuid muidugi tuleb seda teha mõistuse piires. Kui mänguautomaadile raha liiga palju ära anda, ei pruugi järgmistel päevadel tuju ja meeleolu enam nii hea olla. Mängida tuleb vastutustundlikult, tuleb arvestada, et võitmise asemel võib ka raha kaotada. Mõistusega mängides jääb kasiino külastamine ka järgmistel päevadel toredaks mälestuseks.

Kasiinodest rääkides võib välja tuua ka suhteliselt ootamatu uudise Venemaalt. Nimelt, kui aastal 2009 hakati Venemaa suurtes linnades kasiinosid kinni panema ning hasartmänge sai mängida peamiselt piiriäärsetel aladel ning väikese asutusega piirkondades, kuhu on suurematest linnadest raske kohale tulla, avati sel aastal Sotšis uus kasiino. Tegemist on lausa globaalsete mõõtmetega lõbustuskompleksiga, mis on mõeldud Las Vegase kasiinodele konkurentsi pakkuma. Kasiino elamusele lisavad glamuuri juurde ka restoranid, kabaree teater ja poed. Üheks põhjuseks, miks otsustati Sotšis mänguautomaatide saal avada, on turismi oluline suurenemine selles piirkonnas. Kuigi Sotši on väga populaarne külastuspiirkond ning on ühtlasi ka üks parimaid puhkepiirkondi Venemaal, tabab Sotšit hooaja välisel ajal suur sissetuleku langus. Kasiinosid nähakse kui lahendust sellele probleemile. Ning kindlasti aitab see ka piirkonnale lisaväärtust anda ning suurendada turismi teel sisse toodava raha hulka.

kasiino

Ka eestlastele meeldib Sotšis puhkamas käia. Kaardil asub see põhimõtteliselt samal laiuskraadil, mis Vahemere põhjarannikule jäävad piirkonnadki ning seega on ka seal oluliselt soojem kui Eestis. Ning muidugi on Sotši Musta mere ääres, kus on mõnusalt soe vesi.

Seega on venelastel põhjust Eestit külastada, kust leiab lisaks kasiinodele kindlasti ka muid vaatamisväärsusi. Ning samuti saavad eestlased kasutada võimalust Sotšit külastades lisaks Musta mere ääres päikest võtmisele ja ujumisele ka sealseid kasiinosid proovida. Kuigi kasiinod on oma olemuselt kõik ühesugused – kõik need sisaldavad mänguautomaate, võimalust pokkerit, ruletti ja teisi mänge mängida – on kasiino sisene õhkkond igas riigis erinev. Igal riigil on omad eripärad, mis muudavad kasiinos käimise omaette kogemuseks. 

Loe rohkem kasiinost siin: https://casinoonline.casino/et

Eesti-Venemaa võrkpalli võistlus

Eesti võrkpalli koondise mehed pidid astuma 2018. FIVB võrkpalli meeste maailmameistrite võistluse finaalis astuma vastu Venemaa meeskonnale. Kui Eesti oleks mängu võitnud, oleks Eesti teinud FIVB võrkpalli maailmaliiga debüüdi.

Balti meeskond tegi oma viimased ettevalmistused sõbraliku matšiga Hispaania vastu. Eestlased võitsid hispaanlasi reedel kolm-null ja laupäeval kolm-üks.

Meeskond oli jagatud kahte gruppi. Teine üksus mängis veel ühe matši Hispaania vastu. Eesti lõpetas selle mänguga oma ettevalmistused Venemaa vastu mängimiseks. Venemaa ei ole kohe kindlasti mitte kerge vastane, sest tegemist on 2012. aasta Londoni olümpiamängude võtjaga võrkpallis. Kuigi Venemaa näol on tegemist peaaegu võitmatu vastasega, ei lasknud eestlased ennast sellest teadmisest siiski heidutada.

Eesti võrkpalli koondise treener Gheorghe Cretu ütles peale Hispaania mängu, et ta oli meeskonna mänguga väga rahul. Oli küll nüansse, mille puhul oleks pidanud veidi kannatlikum olema ning see oleks omakorda andnud ehk parema lõpptulemuse, kuid üleüldiselt näitas meeskond välja tohutut kogemuste pagasit. Tegu oli ikkagi väga tugevate vastastega. Treener oli rahul nii meeskonna tehnilise kui ka füüsilise seisundiga. Kõige olulisemaks pidas ta selle kõige säilitamist.

Eesti mängib D grupis koos Ungari, Kosovo, Montenegro, Rumeenia ja Venemaaga. Grupi võitja kvalifitseerub kohe maailmameistrivõistlusteks, teisele kohale jäänud võistlejad peavad aga jätkama võitlemist maailmameistrivõistluste koha nimel.

Eesti koondise kapten Kert Toobal ütles, et nende eesmärgiks sellel koduturniiril on saavutada vähemalt teine koht. Kuidas aga läks eestlastel mängus Venemaa vastu?

Eesti ja Venemaa mäng leidis aset 28. mail. Venemaa võitis Eestit 3-1 ja sai endale koha FIVB 2018. aasta meeste maailmameistrivõistlustele. Venelased mängisid väga agressiivselt, võites viie päevaga 5 mängu. Nende maailma liiga eelne turniir osutus väga edukaks. Eestlastel oli oma fännide ees küll rohkem lisaenergiat, kuid sellest siiski nii tugevale vastasele vastu hakkamiseks ei piisanud.

Vene meeskonna sõnul oli nende eeliseks see, et neil oli võrdsel arvul tugevaid mängijaid. Nad olid küll mängu alguses liiga pinges, Eestil olid suurepärased servid ja suur toetus fännidelt. Teise seti lõpp oli matši lõpptulemust arvestades väga oluline ning kolmandas ja neljandas setis said mängijad juba ennast vabamalt tunda.

Kuid Venemaa koondise diagonaalründajal jätkus ka positiivseid sõnu Eesti meeskonna kohta. Ta ütles, et eestlased mängisid väga tublisti ning et nad suudavad kõigi vastu mängida. Nad olidki oodanud, et tegu on tugeva meeskonnaga, sest meeskonnas on mitmeid mehi, kes on varasemalt kõrgetasemelistel võistlustel osalenud. Lisaks tunnistas Vene koondise mängija, et nad olid tutvunud eestlaste mänguviisiga ka video vahendusel.

Kuid ka eestlastel on veel võimalik koos Venemaaga maailmameistrivõistlustel osaleda. Kuid selleks peavad Eesti koondise mehed saama võidu valiksarja kolmandas ringis, mis leiab aset suvel.

Pikkade traditsioonidega laulupeole ka venekeelsed laulud?

Laulupidu on ehk eestlastele kõige südamelähedasem ja tähendusrikkam traditsioon. Iga viie aasta järel peetakse vaheldumisi suvel maha kas suur noorte laulu- ja tantsupidu või üldlaulu- ja tantsupidu. Kõige esimene üle eestiline laulupidu leidis aset 1869. aastal Tartus. Enne suurte üldlaulupidude traditsiooni toimusid aga juba väiksemad ühised ühislaulmiste laulupäevad, seega koos laulmise traditsioon on tegelikult veel vanem, kui üldlaulupidude traditsioon. Kogu see ajaloo tunnetamine ja emotsionaalsus, millega eestlased laulupidude traditsiooni suhtuvad, muudav neid aga ka selle suhtes kaitsvaks.

Nüüd 2017ndal aastal, kui suvel on ees ootamas kaheteistkümnes noorte laulu- ja tantsupidu ning aastal 2019 toimub kahekümne seitsmes üldlaulupidu, on ühiskonnas tõusnud teemaks vene keelsete laulude lisamine laulupeo kavasse. Ja see idee tekitab erinevaid emotsioone eesti ja vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste seas.

Mõni neutraalsem arvamus leiab,  et venekeelse laulu laulupeo kavasse lisamine midagi halba ei teeks kuna tegelikult on võõrkeelseid laule ka varem laulupeo repertuaaris esitatud. Kahetuhande üheksanda aasta laulupeol näiteks esitati Wagneri ja Verdi loomingut, samamoodi nagu kahetuhande neljanda aasta laulupeol oli kavas Šostakovitši teos.

Eestis elav vene keelt emakeelena kõnelev elanikkond on pigem toetaval positsioonil, leides, et kuna Eestis on arvestav hulk vene keelseid inimesi, siis võiks mõni venekeelne laul laulupeol kõne alla tulla küll. Ühtlasi arvatakse, et selline muutus võiks praegu pigem eesti rahvuse peo muuta kogu Eesti peoks, kus ka vene keelt emakeelena kõnelev elanikkond osaleda tahaks. Ning see, kui nii vene kui eesti keelt emakeelena kõnelev elanikkond laulupeol tunneksid ühtekuuluvustunnet, oleks see palju parem lõimumistaktika kui ükski teine. Ja seda vaid laulupeo pealtvaatajate seisukohast, ilmselt oleks veel mõjusam kogemus vene kooridele, kes kogu laulupeo kava selgeks õpivad ning teiste kooridega laulukaare all ühiselt laulavad, ilmselt tähendaks nendegi jaoks palju, kui nad ka enda emakeeles laulda saaks ning ilmselt see tõstaks laulupeol osalemise huvi vene kooride seas. Samas leitakse ka ,et venekeelsed laulud ei peaks olema kohustuseks, vaid laulupeo kava peaks jääma kunstilise juhi otsuseks küll aga peetakse oluliseks, et vene koorid laulupeol osaleksid. Ühte või teisipidi vastastikune lugupidamine ja teineteisega arvestamine oleks kõige kergem ja odavam lõimumise tehnika.

Teisest küljest leidub aga küll ja küll konservatiivselt mõtlevaid eestlasi, kes ei leia võimalust, et vene keelne laul võiks kõlada laulupeol ilma, et see laulupeo tähendust nende jaoks ära rikuks. Võib- olla suhtutakse sellesse aga liiga kaitsvalt ning emotsionaalselt.

Olgu, kuidas on, ilmselt lähiaastate laulupidudel vene keelsed laulud kõlama ei saa. Ja alati leidub inimesi, kes suhtuvad kõike, mis on uus, negatiivselt. Küll aga oleks sellest muudatusest palju, mida võita.

Vene vanausulised Eestis

Vene vanausulised EestisAlgselt venelaste Eesti – Vene vana õigeusu siin elanud alates XII-XIII sajandil. Esimene vanausuliste Venemaal ilmunud Lõuna-Eestis (Liivimaa) lõpus XVII sajandil. Alguses XVIII sajandi klooster asutati Ryapinsky fedoseevtsy. Asutaja Fedoseevskaya nõusolekuta Theodosius Vasiliev kloostri elanud, kuid ta oli maetud kalmistule vanausuliste Ryapinskoy mõisas. Klooster õitses kuni aastani 1718 abt Konstantin Fjodorov jooksnud novoobryadtsev ja varsti kloostri vale denonsseerimise põhjustas väejuhatus. Mitmed vanausuliste arreteeriti ja 1722 ryapinskie kloostreid hävitati täielikult. Mõned ellujäänud vanausulised elama külas Black (Mustjõe) mitte kaugel Narvas. Enamik elama raskustele vaatamata ja Dorpat (Tartu).

Kui XVIII sajandil hakkas ehitamist puidust vanausuliste palvela. On teada, et avamine kabeli Kükita 1740. Autor alguses XIX sajandil oli jumalateenistuse maja linnades Reval ja Dorpat, külades: Kazapeli (Kasepää), Red Mountain (Kallaste) küla Black (Mustvee), Crow (Varnja), vaod (Piirisaare) ja Kolka (Kolkja). Lõuna-Eestis (Liivimaa) vanausuliste elasid kompaktselt arv umbes 3000 inimest 19 küla mööda Peipsi Tartu maakonnas mõisad: Flemingsgof (Laius-Tähkvere), Votikfer (Võtikvere), Cocora (Kokora), Alatskivi (Alatskivi), Kavastu ( Kavastu), Custer (Kastre) ja Aya (Ahja). In Dorpat sel perioodil oli umbes 150 konservatiivid.

Põhja-Eestis (st provintsis Eesti – GP), et keset XIX sajandi sekti vanausuliste elanikkonnast oli koondunud kahte peamist keskust: Loode– Revel ja Kirde– põhjarannikul Peipsi (Olešnice, est Alajõe), samuti külade lähedal Narva -. Chornaja (Mustjõe) ja kõrva (Uhha). Alates 1827-1857 elanikest vanausulised Eestis vähenenud 208-27 inimest. Tallinn (Revel) kogukond on vähenenud peaaegu 6 korda võrreldes aasta 1811, kuid siiski enne algust 1870. Tallinn oli kalmistu palved ja seegi. 1880-ndatel. Vanausulised ilmusid läheduses Narva Kreenholmi mis on seotud arengu kergetööstus valdkonnas. On Yoalskoy tehases üheksateistkümnenda sajandi lõpus, kui palju tööd-vanausuliste jõudis 91. kaduva Eesti sekti vanausuliste kuni sajandi lõpuni rahvastiku järk-järgult mõjuma vanausulised, kes tulid mujalt.

Ajal valitsemisaeg Nikolai I Balti provintside laiendas ka repressiivse valitsuse poliitika vastu vanausuliste elanikkonnast, kuid palju vähemal määral kui interjööri Vene provintsides. Alates 1820. viidi läbi range ilm rahvaloenduse vanausulised on keelatud ehitada uus kabelid, suletud vana. Tallinnas on jätkuvalt palvemaja kalmistul, kuid see oli rangelt keelatud omistaks sellele uusi liikmeid. In Prichudye peaaegu kõik külaelanikud kummardama majad olid suletud, välja arvatud kabeli Kazepyae. Osa vanausuliste treenerid segatud Crossed õigeusu agitatsioon kasuks vanausulised, või kriitika ortodoksia on leitud õigeusu kloostrit või saata Wesenberg (Rakvere, Eesti). Võttes ei sisendama usku Prichudye vanausuliste Nikoni valitsuse algusest 1840. aastal püüdis kehtestada edinoverie. Aastal 1848, ühisusu kabel avati küla Black (Mustvee) suletud kabeli hoone valgustatud kiriku juures 1849. aastal. See ka konfiskeeritud vara viidi vanausuliste jumalateenistuse maja Kükita ja Mustvee. Pärast surma Nikolai I positsiooni konservatiivide on mõnevõrra paranenud, kuid nad teenivad majad olid pooleldi juriidilist staatust. Aastal 1860, vanausulised, ära vabamalt valitsuse poliitika, ise hakati ehitama uut jumalateenistuse maja, kuid ainult 1883 asutused ametlikult lubatud ehitada ja remontida neid, kuid teatud piirangutega. Selle aja jooksul uuendatud jumalateenistuse maja Tartu, Kallaste, Kazepyae, Rayushah ja Kükita. Vanausulised mentorid või spetsiaalselt valitud isikute ühenduse pidi läbi Juhtme sündidest, mis olid eelnevalt juhivad valla või politseid. Nad on kinnitatud spetsiaalsed tihendid nimed vanausuliste ühiskondades.

Areng kapitalistlike on jätnud oma jälje elu Eesti vanausulised. Paljud neist töötasid tööstusettevõtete linnades. Aasta lõpuks XIX sajandi väikeses kogukonnas Tallinna täiendatakse peamiselt sisserändajate konservatiivid. Vastavalt Ülevenemaalise rahvaloenduse 1897 nad kuulutasid end vanausuliste 46. Kiiremini sel perioodil kasvas Tartu vanausuliste elanikkonnast – 438 inimest, mis on tingitud sissevoolu konservatiivid linna rannakülades Prichudye.