Eestlaste ja venelaste toidukultuur

Minu esimene kokkupuude suure naaberrahva toiduga oli üsna varases lapsepõlves. Oli ikka algklasside laps, kui emaga suvel mere ääres telkimas käisime. Ikka kämpingutes, sest seal oli muud rahvast ka, egas ema üksi ei julgenud. Nii sattusime mitu aastat järjest kõrvuti Moskvast pärit vanaema-vanaisaga, kellel oli kaasas pisike poisike. Ikka üsna väike, nii et mänguseltsilist temas mulle ei saanud. Vene inimese lahkus ja heanaaberlikud suhted tõid aga meiegi lauale mõned paremad palad. Üht korda mäletan päris selgelt. Nimelt küpsetas naabri- vanaema pliine. Pliinid iseenesest juba olid paras imeasi, sest kodus vanaema tegi alati pakse hapupiima pannkooke. Aga lisaks sellele serveeriti pliine kaaviariga – päris ehtne must tuuramari ja pliinid, see viis isegi lapsel keele alla ning oli kordi parem mustikapliinidest.

Teine ja tõsisem kokkupuude on olnud hilisem ja ka pikaajalisem. Praegu paneb mind ka veidi kadestama vene inimese oskus valmistada erinevaid hoidiseid. Just seenehoidiseid. Seened on üldse vene köögis ka väga oluline komponent, neid kasutatakse palju ja väga erineval moel. Nii maitsvaid seenehoidiseid pole ma saanud mitte kusagil mujal. Hakkasin ka ise Jelena järgi hoidistama puravikke ja kuigi ka minu hoidised on maitsvad, pole see ikka see. Väga head on ka hapendatud seened, jällegi vene köök. Eriti hea on seente hapendamise juures see, et pole vaja vihasid riisikaid kupatada. Muudkui lao purki, tilli, mustsõstralehti- oksi ja soola ning maitsev suutäis ootab sind keldris. Ise olen aga aru saanud, et see pole sugugi nii lihtne. Millegipärast tuleb purkidele kummaline hallikas kord ja seda hoidist enam toiduks tarvitada ei tahaks.

Külas sööd aga imehäid hapendatud seeni. Ja vene inimestel kohe kuidagi on väga hea silm seente peale. Vaatan kadedusega, kuidas Jelena abikaasaga metsast alati täis ämbrite- korvidega välja tulevad. Endal küll sageli õnneks ei lähe. Ilmselt on ka nende seeneliikide tundmine parem ja osatakse korjata ka neid söögiseeni, mida meie vanavanemad ei tundnud, meile ei õpetanud. Ja seente kuivatamise kunst, mida ma jällegi ei valda, aga väga tahaks osata õigesti teha. Oleks ju imehea lisada kuivatatud kukeseene või puravikupulbrit kastmetele-suppidele. Ja võrratud ahjuroad seentest- lihtne teha ja väga hea tummine toit perele. Või supid. Eriti tuleb sülg suhu kui praegusel seenerikkal sügisel neid lõputuid fotosid rikkaliku seenesaagiga igalt poolt vastu vaatab.

Millegipärast usun, et vene rahva toitumisharjumused on ka palju mitmekesisemad kui eestlastel. Eestlased on palju üle võtnud Lääne-Euroopast, itaallastelt-prantslastelt. Iseenesest pole see paha, toidud on väiksema kaloraažiga ja tervislikumad. Samas arvan, et toidukultuur on see, mis võiks vene ja eesti inimesi tihedamalt suhtlema panna. Kui näiteks meie rahvaülikool leiaks vene rahvusest inimese, kes seenetoitude valmistamise nippe õpetaks, läheksin kindlasti kursusele. Igasugused seened maitsevad väga, aga kukeseenekaste ja marineeritud riisikad tüütavad kevadeks päris ära. Ei aia marineeritud puravikudki. Lisaks oleksid väga põnevad ka vene köögi lihavõttetoidud. Ka need on mitmekesisemad ja pikema ajalooga, kui eestlaste puhul. Kapsasupist-seljankast rääkimata.