Eestlased ja venelased

Eestlaste ja venelaste vahel on Eestis olnud hõõrumisi nii kaua, kui ma mäletan. Põhjustest pole ju ka raske aru saada, sest Eestisse tulid nad ju keskvõimu otsuste kohaselt, mitte põlisrahva soovil ja kutsel. Ega inimene tavaliselt ju ei süüvi põhjustesse, nähakse ikka ja ainult probleemide pealispinda. Siinsed vene rahvusest inimesed said ilmselt ka paljude jaoks keskvõimu poolt tehtud ülekohtu võrdkujudeks. Kuigi küüditamistest ja muudest kuritegudest Eesti rahva vastu võtsid osa ja pealekaebajate rollis olidki ju enamuses eestlased ise, siis otsene viha kandus täidesaatjate vastu.

Käsuandjateni Moskvas ei ulatunud kuidagi. Nendeks olid aga sageli vene rahvusest sõdurpoisid. Usun, et hõõrumiste algpõhjus on paljuski olnud just sõjajärgse aja ülekohtus. Paljudel oli ka arvamus, et vene rahvusest inimesed tulevad ära võtma seda, mis eestlaste osa on. Paljud venemaalased aga tulidki Eestisse seetõttu, et lubati tööd ja ka korterit. Korteri saamine oli aga väga suur asi. Samas ei ole eestlane kunagi eriti lihttööd armastanud. Ikka püritakse mugavama ja kergema elu poole. Nii ongi poole sajandi jooksul Ida-Virumaal kujunenud arvukas vene kogukond, sest kaevandused ja tööstusettevõtted seal piirkonnas tegutsesid paljuski just vene rahvusest inimeste töö arvel.

Ise pole ma kunagi õppinud ega töötanud koos vene rahvusest inimestega. Samuti pole otseste naabrite hulgas olnud teisi rahvuseid peale eestlaste. Küll on aga häid tuttavaid Venemaalt. Pole olnud ka väga palju ebameeldivusi rahvuspinnal. Usun, et probleemid Eestimaa venelastega on suures osas meie enda põhjustatud. Oleme näiteks väga varmad üle minema vene keelele, kui aru saame, et tegu pole eestlasega. Nii jääbki eesti keel lihtsalt teoreetiliseks teadmiseks, praktikat ju ei tulegi ja praktikata ei tule ka keelt. Eks muidugi osa inimestest ei tahagi keelt selgeks saada. Vanema põlvkonna inimestest ilmselt paljud taha pingutada – siiani on ju ilma eesti keeleta saadud. Osad pole õppinud trotsist – siin tuleb minu arust mängu suurrahva mentaliteet. Osadele vanematele inimestele on see aga ka väga raske.

Kui praegu vaadata, kuidas ingliskeelsed väljendid paljuski hakkavad risustama eesti keelt ja kuidas kaob eesti teaduskeel, siis tagantjärele vaenlane suure Venemaa näol oli vähemalt Eesti keele ja kultuuri säilimise seisukohalt vägagi omal kohal. Noorem põlvkond on paljuski paremas seisus. Lõimumine eesti lasteaias ja koolis annab paljudele hea eesti keele. Samas käies Ida-Virumaal ja Narvas, sain aru, et noored vastavad sulle pigem inglise kui eesti keeles. Aga eks seal on väga olulisel kohal ikka praktilise keele puudumine. Samas võib-olla paljud Ida-Virumaa noored ei plaani oma tulevikku ka Eestiga siduda ning siis pole vaja ka keelt osata.
Usun, et praeguseks on eestimaalased õppinud rahumeelselt üksteise kõrval elama. Erilist läbikäimist kogukondade vahel pole aga õnneks pole põhjust ka võõravihaks. Oleme paljuski päris sarnased ja paljus ka erinevad. Eriti hästi läheks, kui siinsed vene rahvuse inimesed saaksid aru, et meie eemärk pole vene laste eestistamine, tahame ainult oma maal igal pool eesti keelega hakkama saada. Ilmselt aasta-aastalt uute rahvusgruppide lisandumisega Eesti igapäevasesse tänavapilti ja ka paljude naabrusesse, hakkab raskuspunkt vene inimestelt nihkuma hoopis mujale. Kui naabriks saavad meist palju erinevamad inimesed nii välimuselt kui kommetelt, pannakse eestlaste olematu tolerantsus hoopis enam proovile, kui pool sajandit tagasi. Edu meile uute väljakutsetega hakkamasaamiseks!